Täna oli siis mu praktika esimene päev, mis möödus kenasti ja üsna kiirelt. Prakikakohaks on siis Raefoto stuudio, mida juhivad vennad Vlassovid. Selle koha peal ei ole ma ainuke praktikant, Hille on koos minuga.
Kui siis lõpuks kohale jõudsime, nii umbes pool 2 või 2-st, tegid nemad oma stuudios remonti. Kuid vastu võeti meid sellegi poolest, tutvustati veidi seda kohta ja räägiti pikemalt fotograafiast ja üldse, kuidas neil asi toimub. Neil toimuvad ka kaks korda nädalas fotograafiakursused, millest meie Hillega ka osa võtame ja kursuse lõpus tehakse siis kõigist kursusel osalenute paarist fotost näitus (sellel kursusel on kuskil 25 inimest.). Nagu ikka, esimene päev on nö tutvumiseks ja hiljem läheb asi tõsisemaks. Homme (neljapäeval) me siis lähmegi nendega kaasa Pärnu Kolledži aktusele pildistama ja kui veab, siis reedel läheme üht korvpalli meeskonda pildistama ;) saab põnev olema...
Lõputöö teema on mul ka ehk juba olemas, peab veel Sini käest küsima, kas sobib ja siis - voila....
Kuna nõmmest oleks üsna tüütu ja kallis igapäev Pärnusse käia, siis loodetavasti saan endale korteri üüritud (kuid rohkem ei mainiks enam, äkki sõnun veel ära ka...)
P.S. südamlik kaastunne Kauhajoe koolitulistamises hukkunute peredele ja lähedastele!!!
Sellest rääkides, ma ei saa siiani aru, kuidas see võimalik on ja veel sellises linnas nagu seda on Kauhajoki. See, mida eestlastest õpilased on maininud, et see on turvalisimaid ja sõbralikkemaid linnu üldse (kus mina kunagi olnud olen), on tõsi. miks on vaja üldse midagi sellist korraldada? Võib ainult loota, et rohkem midagi sellist ei juhtuks, mitte kusagil maailmas, kuid pole vist mõtet hinge ka kinni hoida...
Kuid sellegi poolest - olge tublid, pidage vastu ja süüdake küünal Kauhajoel hukkunute mälestuseks...
Wednesday, September 24, 2008
Friday, March 7, 2008
kokkuvõte vaheajast...
...või siis nii paljust, kui mul meeles on.
Neljapäeva (21.2) hommikul kell 6.15 hakkasin Kauhajoelt bussiga liikuma ja Tallinna jõudsin 15.30, kus ootas üks väääga kena üllatus. Kolm sõbrannat ootasid mind sadamas, kellest kaks olid endale kostüümid selga tõmmanud ja mitte mingid hot-dogid vms, vaid tomati ja ketšupi!!!
OMG! see vaatepilt oli lihtsalt miljonit väärt, kuid kuna mul kahjuks sellist raha ei olnud, siis nad pidid leppima kallistustega. Kuid selline vastuvõtt ei lähe kunagi meelest ära!!! Tänan teid,Piia, GQ ja Kata!!!(viimane oli fotograaf, väga andekas muide)
Nii, olles taas suutnud suurest üllatusest maha rahuneda, suundusin bussijaama poole, et hakata Kilingi-Nõmme poole liikuma. Pileti ostsin ainult Pärnuni, sest sinna tuli emps vastu, selleks, et saaksin Rimis kohe esimesel päeval ära käia.Kui siis lõpuks koju jõudsin, viskasin kodinad oma tuppa, mis enam ei tundugi nii väga minu toana, pigem rohkem nagu mingi külalistetuba vms, sest seal ei ole enam õigeid kardinaid ja vaipa, ja läksin vanavanemaid tervitama, kellel oli isegi hea meel mind näha. Olles seal kõhukese kenasti täis söönud läksin tagasi koju, et peali pikka väsitavat päeva magama minna.
22.02
Reedel ei saanud ma kahjuks eriti kaua magada, sest mul oli juuksurisse aeg kinni pandud. Sinna on alati tore minna, esiteks, sest juuksur on hästi tore, rõõmsameelne ja jutukas naine ja teiseks, sest seal käib soomlast ning väga tore on Eestis soome keelt kuulda. Mitte, et seda Pärnus vähe ei kuuleks, kui sellegi poolest. Juuksuris käidud, läksin võtsin ema peale ja sõitsime tagasi koju. Ja ülejäänud päeva jooksul ma rohkem midagi huvitavat ei teinudki, molutasin niisama ja vaatasin telekat või lugesin lehti/ajakirju, sest Soomes vaatan ma väga vähe telekat kui üldse.
Üle pika aja sain taas ka sauna ja mitte mingisse suvalisse, vaid kodusauna, mis on minu jaoks kõige mõnusam kõikidest saunadest üldse. Õhtul veel käisin Elise juures, kellel on hullult mõnus elamine. Küll ainult üks tuba, kuid see on nii mõnusalt suur ja hubane ning kodune. Ja teda ennast oli ka nii tore üle pika aja taas näha ja kuulda tema jutte. Ta on rääkides alati nii energiline ja elav. Teinekord on lausa uskumatu, kuidas mõni jõuab.
23.02
Taas ei saanud korralikult, sest laupäeval oli Pärnus paraad, milles osales ka "väike"venna. Rongkäik algas Endla teatri juurest, kuid kuna seal oli nii palju rahvast, siis ma ootasin Port Artut 1 juures, sest sealt nad marssisid ka mööda ning sealt sai väga häid pilte. Pealt paraadi saime siis Siimuga kokku, tädi Ene, Annelit ja Siljarit nägime ka ning Annu oli nii suureks "paisunud" - nüüd võib Annelile ja Siljarile õnne ka soovida väikese Sandra sünni puhul!!!
Peale tervitamisi-kallistamisi suundusime edasi tädi Aino juurde, kes oli meile korraliku ja väga maitsva lõunasöögi valmis teinud. Nii mõnus oli üle pika aja taas korralikku kodus tehtud liha süüa.Muidugi sai veel kooki ja muud paremat, lõpuks sai nii palju söödud, et pärast ei jõudnud enam liigutada ka, kui pole hullu, vahel ju ikka võib. Venna sai sel nädalavahetusel linnaloa ja tuli üheks ööks koju, paras narrimine küll, kuid parem see kui mitte midagi, sest me polnud üsna pikka aega näinud ja miski pärast arvan, et järgmine kord näeme alles suvel, kui sedagi. Koju jõudes siis käskisin tal kohe tule alla teha ja siis istusime maha ja kukkusime lobiseme, õhtul ta röövis muidugi mu arvuti ka ära, et filme vaadata. Selle andsin andeks, seekord... :)
24.02
Palju õnne EV! Ja selle ilusa päeva puhul oli mul kena äratus, sest hommikusöögiks olid meil pannkoogid, pühapäev ju ikkagi! Ja kokaks ei olnud mitte ema, vaid Siim. Ja lõunasöök oli ka lahe - röstsaiad :) Lapsepõlv tuleb neid süües kohe meelde ja soojalt süües on nad superhead.
Pühapäev on puhkepäev, ning antud pühapäev oli minul suur söömispäev, sest mulle tundus, et ma muud ei teinudki, kui ainult sõin ja sõin ja sõin. Lausa masendav ja vahel tundubki, et kodus muud ei teegi kui ainult söön. Õhtul näidati telekast muidugi ka pingviinideparaadi, mida mina õnneks/kahjuks ei jälginud - pinge on vaadata, kuidas üleslöödud inimesed teineteist kätlevad ja moe pärast noogutavad, kui kuuleks, mida nad räägivad, siis oleks teine asi. Järgmisel päeval niikui nii on kõik lehed paraadipilte täis ja põhiteemaks on muidugi: kellel oli õhtu kauneim kleit.
Ühtesid kiidetakse, teisi tehakse kõige hullemal viisil maha - not my cup of tea you know.Niimoodi tähistatakse siis Vabariigi 90.juubelit - võrreldes külaliste kleite. Palju õnne siis!!!
Rohkem selle päeva kohta enam ei kirjuta, äkki hakkan veel hullemini kiruma ja lõpetan varsti ei-tea-kus...
25.02
See oli üks esimesi päevi, kus sain vähe pikemalt magada, aga kõik selle ilusa rikkus meie armas koer Della, kellele meeldib meeletult minu ukse taha kraapida, kui teisi kodus ei ole. Ma tänan.
Esmaspäev oli taas üks päev Pärnus. Mõtlesin, et teen väiksema vennaga midagi toredat - käime kinos ja ujulas. Kinno kahjuks ei jõudnud, sest mulle tuletati meelde, et esmaspäeviti on Mai kino suletud - lihtsalt tore, kuid ujulasse jõudsime õhtul siiski. Ma ise küll ei viitsinud eriti palju sulistada, kuid Urmetil oli vähemasti lahe nagu ta ise väitis ning koju sõites tegime kohustusliku peatuse Piiri putkas, eks ikka selleks, et burksi osta - seal on linna parimad burgerid! Kuid enne seda (päeval) jõudsin veel natuke raha ka raisata, ostes endale uued jalatsid ja uue jaki. Annuga sain ka natuke suhelda Pärnusse sõites. Ja nii see esmaspäev siis möödus - raharaiskamise tähe all.
26.02
Teisipäeva veetsin siis esimese päevana tervikuna kodus ja üritasin olla veidi kasulik koristades terve elamise ära pluss veel trepikoja, mida vist mina koristan ainukesena (ennast kiitmas ma ei väsi). Paljud ju teavad, et puhtas kodus on ikka parem olla ja eks ma ole ka hakanud puhtust väärtustama - hakkan vist vanaks jääma...Ei ole hullu...ehk...
Ega ma sellel päeval rohkem muud ei teinudki, kui elamine sai korda siis lihtsalt mõnulesin - tegin kaminasse tule ja mõnulesin selle ees lugedes ajakirju/ajalehti.
27.02
Osa kolmapäevast möödus taas Pärnus (võiksin tegelikult varsti sinna kolida, kui ma nii tihti seal käi,n).Vanaisal oli vaja minna lube vahetama ja minul oli "vaja" osta enda sünnipäeva kingitus, mis oli vanaema-vanaisa poolt ja milleks oli üks ilus ja üsnagi kallis mantel. Kuid enne minu kiiret šoppamist käisime vanaisaga ARK-is tema lube vahetamas, mis oli iseenesest mõnusalt humoorikas üritus, sest ta polnud ammu linnas käinud, rääkimata ARK-ist, kus nii mõnedki asjad on kümne aastaga muutunud. Nüüd ju tuleb foto teha vastavat automaadis, mis on juba ise parajalt keeruline ettevõtmine inimesele, kes ei ole moodsa tehnikaga eriti kursis. Ma siis olin vanaisale kenasti abis, lugedes punkt-punkti järel, mida tegema peab ja kuidas. Lõpuks saime pildid kenasti tehtud ja läksime edasi avaldust sisse andma. Seal õnneks läks kõik sujuvalt, kuid väljudes sai vanaisa ikka kiruda, et tänapäeval peab pea iga asja eest maksma - tõsi ta muidugi on, ega peksa ka enam vist tasuta ei saa...
Veel enne koju sõitmist käisin ma kähku Seppäläs oma mantlit ostmas. Taadu jõudis selle aja jooksul ühe kiire suitsu teha ja tähele panna, et Kaubamajaka seinte peal ei ole ühtegi eesti keelset plakatit. Eks ma siis üritasin teda lohutada, tuletades meelde, et me oleme ju nüüd Euroopa Liidu liikmesriik. Tegelikult on vanaisaga lahe rääkida ja maailma asju arutada, sest ta lisab jutu sekka tihti ka enda seiklusi ja kogemusi varasematest aegadest ning tema jutu on üldse hästi huvitavad ja põnevad. Vanaisad on lahedad! :)
28.02
Viimane päev kodus möödus jällegi koristades ja sel korral võtsin ma käsile ka enda toa. Minu toa koristamine tähendas põhimõtteliselt seda, et võtsin enda asjad ja panin nad puha suurde kappi peitu, korralikult muidugi! sest keegi teine seda kappi ei kasuta ja nii sain toale ka veidi ilusama väljanägemise, iseasi kui kauaks muidugi, sest vennas on selle toa okupeerinud ja tavaliselt suudab ta endast mingid märgid järgi jätta, mis ei ole üldse meeldiv üllatus, kui jõuad peale väsitavat reisi koju ja näha siis mingeid põhikooli õpikuid ja vihikuid mööda tuba vedelemas ei ole ilus vaatepilt. Heakene küll - aitab kirumisest. Koristamine võttis oma 2-3 tundi aega ning peale seda hakkasin asje pakkima, et reedel siis Tallinna sõita. Nõnda sai viimane päev kodus sisustatud, õhtul sai muidugi vanavanemate juures käidud söömas/jutustamas/
TV-d vaatamas/lehti lugemas.
29.02
Viimane hommik kodus. Pakkisin veel omad viimased asjakesed ning panin ennast valmis Tallinna minekuks. Kõik asjad olemas, suundusin siis bussijaama poole, ema viis õnneks ära, sest ilm ei olnud just ilusate killast. Bussas pidime ka pikalt ootama ja lõpuks tuli suurepärane mõte, et emps võiks mu Pärnusse ära viia ning kui hakkasime auto poole liikuma, sõitis just buss ette. Kuid ma tahtsin siiski autoga minne - kiirem ja mugavam. Pärnu jõudes oli mul natuke aega, niisiis tegime väikese kohvi bussika kõrval olevas kohvikus ning peale seda juba edasi Tallinna bussi peale.
Pealinna jõudes kohtasin taas "huvitavaid" inimesi. Üks tegelane tuli minu juurde ja küsis, et kas ma vene keelt räägin - ei -hea küll, küsis siis vigases eesti keeles, et kas mul 25.- on talle anda - tal vaja koju jõuda ning tal endal ei ole üldse raha. Huvitav küll, kuhu tema raha küll kõik läinud on ning ma ei olnud tema ainus "ohver". Ta ootas täpselt ukse ees ja ootas kuni mõni inimene sealt jälle välja astus, et sellelt ka siis raha küsida. Minu arust on see nii ilus "welcome to estonia"-stiil, kui mingid jobud käivad raha kerjamas "koju sõidu jaoks". Sellist tegevust olen ma kohanud praegu ainult bussijaamas, kuid Tallinna raudteejaamas ei ole ma teab mis ajast käinud ja lennujaama ning sadama terminalidesse selliseid tegelasi vist lihtsalt ei lasta.
Tagasi teema juurde...Piia tuli siis mulle ünsa pea järgi, sest ma otsustasin oma viimase nädalavahetuse tema juures veeta, väga armas temast, et ta mu vastu võttis. Käisime siis ruttu Tammes, viskasin oma kodinad ära, selle aja jooksul tehti üks kerge õhtusöök, milleks olid pelmeenid - esimene ja viimane kord selle vaheaja jooksul (jälle-suured tänud!!). Siis viidi meid Viimsisse, et sealt bussiga linna sõita - eks ikka selleks, et kinno minna. Käisime "Step up 2: the streets" vaatamas, mis oli väga lahe film. Selliseid filme vaadates unistan alati, et oskaks mina ka nii hästi tantsida. Film vaadatud sõitsime koju tagasi, et vaadata teist selle õhtu kohustuslikku filmi, milleks oli muidugi "Kiired ja vihased 2". Muidugi ei puudunud ka krõpsud ja jäätis, mis on meie filmiõhtute puhul komponendid Nr.1! Ning oma filmiõhtu lõpetasime filmiga "27 dresses" (eesti keeles "pulmasõltlane" (!?)), mis oli ka selline armas chick-flick. Filmi lõppedes oli vist kell 1 või 2 öösel. Imestan, et me seekord ööläbi üleval ei olnud. Piia juures olles on see meil juba väikeseks traditsiooniks kujunenud - nii harva kui ma seal ka ei käiks.
1.03
Ilus laupäeva hommik oli taas, sest sain jälle hommikusöögiks pannkooke, seekord Piia tehtud (väga head olid). Laua taha unustasime taas ennast rääkima. Päeva peale käisime veel Eesti Ajaloo muuseumis, mis on tõeliselt huvitav, hariv ja nostalgiat täis koht. Mina saan muidugi nostalgitsemisest rääkida muidugi alates hilistest 80-st. Ja jõudeski oma ringkäiguga vastasse ajajärku, siis kuuldes isamaalisi laule, tuli taas kananahk ihule. Lihtsalt ilus oli kuulata ja vaadata.
Peale enda harimist käisin siis sugulastel külas, kus nägin Etukat üle pika aja, kes on juba nii suureks kasvanud. Muidugi hästi jutukas ja mängulusti täis. Nende juures olin ka oma tunnikesed neli või viis, ja tagasi Tamme minnes sai ka veel nalja, mis mind üllatas väga.
Piia just eelmine päev rääkis, et ühed tsikid passivad ja ootavad bussikas, et joosta võidu bussi peale juhi kõrvale seisma. Igaltahel laupäeval otsustasid need samad tsikid minuga juttu hakata ajama ja peale selle tule veel nende mingi tuttav - keskealine mees, kes sõidab rolleriga, elab vanemate juures ja sõimab ning ropendab samamoodi nagu need teismelised tüdrukud-otsustas ka juttu teha. Mind hoiatati selle eest, et 4 aasta pärast tulevad tulnukad - hakkasin kohe soola ja tikke koguma. No tere hommikust! Eestis on ikka väga huvitavad bussijaamad,-peatused, kohtab igasugu karvaseid ja sulelisi.Bussis sain olla muidugi ainus reisija, mis on ka väga huvitav kogemus. No hüva, väljas oli ka mõnusalt külm, et tagasi jõudes olid mul huuled mõnusalt sinised ning mind kamandati kohe kuuma dušši alla, mis oli väga mõnus. Magama läksin ma üsna varakult, sest äratus oli mul poole kuuest kuna 7-st pidin sadamas olema, et Piretiga kokku saada ja alustada oma tagasi sõitu Kauhajoele.
Neljapäeva (21.2) hommikul kell 6.15 hakkasin Kauhajoelt bussiga liikuma ja Tallinna jõudsin 15.30, kus ootas üks väääga kena üllatus. Kolm sõbrannat ootasid mind sadamas, kellest kaks olid endale kostüümid selga tõmmanud ja mitte mingid hot-dogid vms, vaid tomati ja ketšupi!!!
OMG! see vaatepilt oli lihtsalt miljonit väärt, kuid kuna mul kahjuks sellist raha ei olnud, siis nad pidid leppima kallistustega. Kuid selline vastuvõtt ei lähe kunagi meelest ära!!! Tänan teid,Piia, GQ ja Kata!!!(viimane oli fotograaf, väga andekas muide)
Nii, olles taas suutnud suurest üllatusest maha rahuneda, suundusin bussijaama poole, et hakata Kilingi-Nõmme poole liikuma. Pileti ostsin ainult Pärnuni, sest sinna tuli emps vastu, selleks, et saaksin Rimis kohe esimesel päeval ära käia.Kui siis lõpuks koju jõudsin, viskasin kodinad oma tuppa, mis enam ei tundugi nii väga minu toana, pigem rohkem nagu mingi külalistetuba vms, sest seal ei ole enam õigeid kardinaid ja vaipa, ja läksin vanavanemaid tervitama, kellel oli isegi hea meel mind näha. Olles seal kõhukese kenasti täis söönud läksin tagasi koju, et peali pikka väsitavat päeva magama minna.
22.02
Reedel ei saanud ma kahjuks eriti kaua magada, sest mul oli juuksurisse aeg kinni pandud. Sinna on alati tore minna, esiteks, sest juuksur on hästi tore, rõõmsameelne ja jutukas naine ja teiseks, sest seal käib soomlast ning väga tore on Eestis soome keelt kuulda. Mitte, et seda Pärnus vähe ei kuuleks, kui sellegi poolest. Juuksuris käidud, läksin võtsin ema peale ja sõitsime tagasi koju. Ja ülejäänud päeva jooksul ma rohkem midagi huvitavat ei teinudki, molutasin niisama ja vaatasin telekat või lugesin lehti/ajakirju, sest Soomes vaatan ma väga vähe telekat kui üldse.
Üle pika aja sain taas ka sauna ja mitte mingisse suvalisse, vaid kodusauna, mis on minu jaoks kõige mõnusam kõikidest saunadest üldse. Õhtul veel käisin Elise juures, kellel on hullult mõnus elamine. Küll ainult üks tuba, kuid see on nii mõnusalt suur ja hubane ning kodune. Ja teda ennast oli ka nii tore üle pika aja taas näha ja kuulda tema jutte. Ta on rääkides alati nii energiline ja elav. Teinekord on lausa uskumatu, kuidas mõni jõuab.
23.02
Taas ei saanud korralikult, sest laupäeval oli Pärnus paraad, milles osales ka "väike"venna. Rongkäik algas Endla teatri juurest, kuid kuna seal oli nii palju rahvast, siis ma ootasin Port Artut 1 juures, sest sealt nad marssisid ka mööda ning sealt sai väga häid pilte. Pealt paraadi saime siis Siimuga kokku, tädi Ene, Annelit ja Siljarit nägime ka ning Annu oli nii suureks "paisunud" - nüüd võib Annelile ja Siljarile õnne ka soovida väikese Sandra sünni puhul!!!
Peale tervitamisi-kallistamisi suundusime edasi tädi Aino juurde, kes oli meile korraliku ja väga maitsva lõunasöögi valmis teinud. Nii mõnus oli üle pika aja taas korralikku kodus tehtud liha süüa.Muidugi sai veel kooki ja muud paremat, lõpuks sai nii palju söödud, et pärast ei jõudnud enam liigutada ka, kui pole hullu, vahel ju ikka võib. Venna sai sel nädalavahetusel linnaloa ja tuli üheks ööks koju, paras narrimine küll, kuid parem see kui mitte midagi, sest me polnud üsna pikka aega näinud ja miski pärast arvan, et järgmine kord näeme alles suvel, kui sedagi. Koju jõudes siis käskisin tal kohe tule alla teha ja siis istusime maha ja kukkusime lobiseme, õhtul ta röövis muidugi mu arvuti ka ära, et filme vaadata. Selle andsin andeks, seekord... :)
24.02
Palju õnne EV! Ja selle ilusa päeva puhul oli mul kena äratus, sest hommikusöögiks olid meil pannkoogid, pühapäev ju ikkagi! Ja kokaks ei olnud mitte ema, vaid Siim. Ja lõunasöök oli ka lahe - röstsaiad :) Lapsepõlv tuleb neid süües kohe meelde ja soojalt süües on nad superhead.
Pühapäev on puhkepäev, ning antud pühapäev oli minul suur söömispäev, sest mulle tundus, et ma muud ei teinudki, kui ainult sõin ja sõin ja sõin. Lausa masendav ja vahel tundubki, et kodus muud ei teegi kui ainult söön. Õhtul näidati telekast muidugi ka pingviinideparaadi, mida mina õnneks/kahjuks ei jälginud - pinge on vaadata, kuidas üleslöödud inimesed teineteist kätlevad ja moe pärast noogutavad, kui kuuleks, mida nad räägivad, siis oleks teine asi. Järgmisel päeval niikui nii on kõik lehed paraadipilte täis ja põhiteemaks on muidugi: kellel oli õhtu kauneim kleit.
Ühtesid kiidetakse, teisi tehakse kõige hullemal viisil maha - not my cup of tea you know.Niimoodi tähistatakse siis Vabariigi 90.juubelit - võrreldes külaliste kleite. Palju õnne siis!!!
Rohkem selle päeva kohta enam ei kirjuta, äkki hakkan veel hullemini kiruma ja lõpetan varsti ei-tea-kus...
25.02
See oli üks esimesi päevi, kus sain vähe pikemalt magada, aga kõik selle ilusa rikkus meie armas koer Della, kellele meeldib meeletult minu ukse taha kraapida, kui teisi kodus ei ole. Ma tänan.
Esmaspäev oli taas üks päev Pärnus. Mõtlesin, et teen väiksema vennaga midagi toredat - käime kinos ja ujulas. Kinno kahjuks ei jõudnud, sest mulle tuletati meelde, et esmaspäeviti on Mai kino suletud - lihtsalt tore, kuid ujulasse jõudsime õhtul siiski. Ma ise küll ei viitsinud eriti palju sulistada, kuid Urmetil oli vähemasti lahe nagu ta ise väitis ning koju sõites tegime kohustusliku peatuse Piiri putkas, eks ikka selleks, et burksi osta - seal on linna parimad burgerid! Kuid enne seda (päeval) jõudsin veel natuke raha ka raisata, ostes endale uued jalatsid ja uue jaki. Annuga sain ka natuke suhelda Pärnusse sõites. Ja nii see esmaspäev siis möödus - raharaiskamise tähe all.
26.02
Teisipäeva veetsin siis esimese päevana tervikuna kodus ja üritasin olla veidi kasulik koristades terve elamise ära pluss veel trepikoja, mida vist mina koristan ainukesena (ennast kiitmas ma ei väsi). Paljud ju teavad, et puhtas kodus on ikka parem olla ja eks ma ole ka hakanud puhtust väärtustama - hakkan vist vanaks jääma...Ei ole hullu...ehk...
Ega ma sellel päeval rohkem muud ei teinudki, kui elamine sai korda siis lihtsalt mõnulesin - tegin kaminasse tule ja mõnulesin selle ees lugedes ajakirju/ajalehti.
27.02
Osa kolmapäevast möödus taas Pärnus (võiksin tegelikult varsti sinna kolida, kui ma nii tihti seal käi,n).Vanaisal oli vaja minna lube vahetama ja minul oli "vaja" osta enda sünnipäeva kingitus, mis oli vanaema-vanaisa poolt ja milleks oli üks ilus ja üsnagi kallis mantel. Kuid enne minu kiiret šoppamist käisime vanaisaga ARK-is tema lube vahetamas, mis oli iseenesest mõnusalt humoorikas üritus, sest ta polnud ammu linnas käinud, rääkimata ARK-ist, kus nii mõnedki asjad on kümne aastaga muutunud. Nüüd ju tuleb foto teha vastavat automaadis, mis on juba ise parajalt keeruline ettevõtmine inimesele, kes ei ole moodsa tehnikaga eriti kursis. Ma siis olin vanaisale kenasti abis, lugedes punkt-punkti järel, mida tegema peab ja kuidas. Lõpuks saime pildid kenasti tehtud ja läksime edasi avaldust sisse andma. Seal õnneks läks kõik sujuvalt, kuid väljudes sai vanaisa ikka kiruda, et tänapäeval peab pea iga asja eest maksma - tõsi ta muidugi on, ega peksa ka enam vist tasuta ei saa...
Veel enne koju sõitmist käisin ma kähku Seppäläs oma mantlit ostmas. Taadu jõudis selle aja jooksul ühe kiire suitsu teha ja tähele panna, et Kaubamajaka seinte peal ei ole ühtegi eesti keelset plakatit. Eks ma siis üritasin teda lohutada, tuletades meelde, et me oleme ju nüüd Euroopa Liidu liikmesriik. Tegelikult on vanaisaga lahe rääkida ja maailma asju arutada, sest ta lisab jutu sekka tihti ka enda seiklusi ja kogemusi varasematest aegadest ning tema jutu on üldse hästi huvitavad ja põnevad. Vanaisad on lahedad! :)
28.02
Viimane päev kodus möödus jällegi koristades ja sel korral võtsin ma käsile ka enda toa. Minu toa koristamine tähendas põhimõtteliselt seda, et võtsin enda asjad ja panin nad puha suurde kappi peitu, korralikult muidugi! sest keegi teine seda kappi ei kasuta ja nii sain toale ka veidi ilusama väljanägemise, iseasi kui kauaks muidugi, sest vennas on selle toa okupeerinud ja tavaliselt suudab ta endast mingid märgid järgi jätta, mis ei ole üldse meeldiv üllatus, kui jõuad peale väsitavat reisi koju ja näha siis mingeid põhikooli õpikuid ja vihikuid mööda tuba vedelemas ei ole ilus vaatepilt. Heakene küll - aitab kirumisest. Koristamine võttis oma 2-3 tundi aega ning peale seda hakkasin asje pakkima, et reedel siis Tallinna sõita. Nõnda sai viimane päev kodus sisustatud, õhtul sai muidugi vanavanemate juures käidud söömas/jutustamas/
TV-d vaatamas/lehti lugemas.
29.02
Viimane hommik kodus. Pakkisin veel omad viimased asjakesed ning panin ennast valmis Tallinna minekuks. Kõik asjad olemas, suundusin siis bussijaama poole, ema viis õnneks ära, sest ilm ei olnud just ilusate killast. Bussas pidime ka pikalt ootama ja lõpuks tuli suurepärane mõte, et emps võiks mu Pärnusse ära viia ning kui hakkasime auto poole liikuma, sõitis just buss ette. Kuid ma tahtsin siiski autoga minne - kiirem ja mugavam. Pärnu jõudes oli mul natuke aega, niisiis tegime väikese kohvi bussika kõrval olevas kohvikus ning peale seda juba edasi Tallinna bussi peale.
Pealinna jõudes kohtasin taas "huvitavaid" inimesi. Üks tegelane tuli minu juurde ja küsis, et kas ma vene keelt räägin - ei -hea küll, küsis siis vigases eesti keeles, et kas mul 25.- on talle anda - tal vaja koju jõuda ning tal endal ei ole üldse raha. Huvitav küll, kuhu tema raha küll kõik läinud on ning ma ei olnud tema ainus "ohver". Ta ootas täpselt ukse ees ja ootas kuni mõni inimene sealt jälle välja astus, et sellelt ka siis raha küsida. Minu arust on see nii ilus "welcome to estonia"-stiil, kui mingid jobud käivad raha kerjamas "koju sõidu jaoks". Sellist tegevust olen ma kohanud praegu ainult bussijaamas, kuid Tallinna raudteejaamas ei ole ma teab mis ajast käinud ja lennujaama ning sadama terminalidesse selliseid tegelasi vist lihtsalt ei lasta.
Tagasi teema juurde...Piia tuli siis mulle ünsa pea järgi, sest ma otsustasin oma viimase nädalavahetuse tema juures veeta, väga armas temast, et ta mu vastu võttis. Käisime siis ruttu Tammes, viskasin oma kodinad ära, selle aja jooksul tehti üks kerge õhtusöök, milleks olid pelmeenid - esimene ja viimane kord selle vaheaja jooksul (jälle-suured tänud!!). Siis viidi meid Viimsisse, et sealt bussiga linna sõita - eks ikka selleks, et kinno minna. Käisime "Step up 2: the streets" vaatamas, mis oli väga lahe film. Selliseid filme vaadates unistan alati, et oskaks mina ka nii hästi tantsida. Film vaadatud sõitsime koju tagasi, et vaadata teist selle õhtu kohustuslikku filmi, milleks oli muidugi "Kiired ja vihased 2". Muidugi ei puudunud ka krõpsud ja jäätis, mis on meie filmiõhtute puhul komponendid Nr.1! Ning oma filmiõhtu lõpetasime filmiga "27 dresses" (eesti keeles "pulmasõltlane" (!?)), mis oli ka selline armas chick-flick. Filmi lõppedes oli vist kell 1 või 2 öösel. Imestan, et me seekord ööläbi üleval ei olnud. Piia juures olles on see meil juba väikeseks traditsiooniks kujunenud - nii harva kui ma seal ka ei käiks.
1.03
Ilus laupäeva hommik oli taas, sest sain jälle hommikusöögiks pannkooke, seekord Piia tehtud (väga head olid). Laua taha unustasime taas ennast rääkima. Päeva peale käisime veel Eesti Ajaloo muuseumis, mis on tõeliselt huvitav, hariv ja nostalgiat täis koht. Mina saan muidugi nostalgitsemisest rääkida muidugi alates hilistest 80-st. Ja jõudeski oma ringkäiguga vastasse ajajärku, siis kuuldes isamaalisi laule, tuli taas kananahk ihule. Lihtsalt ilus oli kuulata ja vaadata.
Peale enda harimist käisin siis sugulastel külas, kus nägin Etukat üle pika aja, kes on juba nii suureks kasvanud. Muidugi hästi jutukas ja mängulusti täis. Nende juures olin ka oma tunnikesed neli või viis, ja tagasi Tamme minnes sai ka veel nalja, mis mind üllatas väga.
Piia just eelmine päev rääkis, et ühed tsikid passivad ja ootavad bussikas, et joosta võidu bussi peale juhi kõrvale seisma. Igaltahel laupäeval otsustasid need samad tsikid minuga juttu hakata ajama ja peale selle tule veel nende mingi tuttav - keskealine mees, kes sõidab rolleriga, elab vanemate juures ja sõimab ning ropendab samamoodi nagu need teismelised tüdrukud-otsustas ka juttu teha. Mind hoiatati selle eest, et 4 aasta pärast tulevad tulnukad - hakkasin kohe soola ja tikke koguma. No tere hommikust! Eestis on ikka väga huvitavad bussijaamad,-peatused, kohtab igasugu karvaseid ja sulelisi.Bussis sain olla muidugi ainus reisija, mis on ka väga huvitav kogemus. No hüva, väljas oli ka mõnusalt külm, et tagasi jõudes olid mul huuled mõnusalt sinised ning mind kamandati kohe kuuma dušši alla, mis oli väga mõnus. Magama läksin ma üsna varakult, sest äratus oli mul poole kuuest kuna 7-st pidin sadamas olema, et Piretiga kokku saada ja alustada oma tagasi sõitu Kauhajoele.
Sunday, January 13, 2008
little things
Pühapäev, 13.jaanuar ja ma polegi veel kuhugi põgenenud. Õnnitlen ennast - sellepärast, et olen pea nädala siin vastu pidanud. Naljakas, augustis, kui hakkasin siin koolis käima, siis ikka korrutati, et enne jõuluvaheaega on kõike raskem ja kõige hullem, et jaanuari kuust pidi lihtsamaks minema - jään siis ootama seda kergemaks ja paremaks minemist...No eks natuke harjumatu ole ka see, et Liina ja Piret on pragu Eestis praktikal - palju jõudu teile!!!
Kuid sellegi poolest ma ei kurda. Tänane päev on kenasti läinud. Hommikul ärkasin juba pool kümme, oli vaja korra linnas käia. Tagasi koju jõudes käisin kiiresti, no tegelikult pigem mõnuledes ja kaua passides, dušši all. Ühikas on pesus käimise see boonus, et raiska vett palju tahad - mina ju ei maksa - ja soe vesi ka otsa ei saa, mida kodus, see tähendab nõmmes, tuleb üsna tihti ette.
millest ma siis kirjutada tahtsingi?meelde tuli...
"Kiiresti" pesus käidud, sättisin siis ennast arvuti ette, et hakata filmi vaatama. Erko ja Merili mõlemad rääkisid, et on näinud filmi "I am Legend" Will Smithiga peaosas, ma siis mõtlesin, et minagi ei saa halvem olla - niisiis panin laupäeva õhtul filmi tõmbama ja tänaseks oligi film olemas ja isegi üsna hea kvaliteediga, mis on netist tõmmatud filmide puhul suur pluss.
Filmist siis nii palju, et see oli üle pika aja üks selliseid filme, mis pani kaasa elama, mingis mõttes, ja paaril korral oleks isegi pisara silmanurgast välja pigistanud, no tegelikult pigistaski, kuid õnneks keegi seda ei näinud. Film ise oli kergelt ulmekas, kuid haarav ja mr.Smith sai oma osaga jällegi suurepäraselt hakkama. Kiiresti edasi minev ja mõne kohapeale on isegi natuke huumorit lisatud, mis teeb asja veel ilusamaks, kuid filmi point paneb küll pikalt järele mõtlema - kas ongi inimkonna/maailma lõpp nii lähedal?Isiklikult siiralt loodan, et ei ole, sest mul on veel palju plaane kuhu minna, mida/keda näha.
Kui film sai vaadatud, siis hakkasin netist teatud videosid vaatama (PS! mitte pornot - not my cup of tea), Piia teab, millest ma räägin - tervisi sullegi! Suht masendav nõnda päevad läbi netist videosid vaadata, selline tunne nagu endal ei olekski elu - siinkohal räägin endast - ja mõnikord isegi tundub, et ei olegi, kuid selles saan ainult iseennast süüdistada.
Aitab nurisemisest! Päeva jooksul tuli hetk, kui mõtlesin, et aitab netis istumisest - otsustasin koristama hakata. Ühikas on hea koristada, sest siin on kõik korras alati. Muidugi on ka selliseid kordi, kui asi kipub veidi käest ära minema, kuid need on andestatavad.
Õhtul läksin siis jalutama, suht tüütu päev läbi ainult toas istuda, ja ilm oli ka ilus - selga taevas ja isegi kuu paistus, noorkuu küll, kuid ilus ikkagi. Tänu selgele taevale ja heale mõttele, et välja minna, nägin üle pika-pika aja VIRMALISI. Kui ma ei eksi, siis viimati nägin aastal 2003, kuid see ei ole oluline. See oli selline vaatepilt, mis tõi naeratuse näole ja isegi hea tuju. Ning see hetk, kui nägin neid värvi taevas lainetamas tegi seest kohe õõnsaks. Need ei olnud küll kõigis värvis, ainult roheline ja valge, või siis heleroheline, kuid ilus oli ikkagi.
Ning üle pika aja sain taas ühe mõnusa kallistuse, sest Piret (K.) jõudis ka lõpuks siia.
Järgmise korrani siis.
Kuid sellegi poolest ma ei kurda. Tänane päev on kenasti läinud. Hommikul ärkasin juba pool kümme, oli vaja korra linnas käia. Tagasi koju jõudes käisin kiiresti, no tegelikult pigem mõnuledes ja kaua passides, dušši all. Ühikas on pesus käimise see boonus, et raiska vett palju tahad - mina ju ei maksa - ja soe vesi ka otsa ei saa, mida kodus, see tähendab nõmmes, tuleb üsna tihti ette.
millest ma siis kirjutada tahtsingi?meelde tuli...
"Kiiresti" pesus käidud, sättisin siis ennast arvuti ette, et hakata filmi vaatama. Erko ja Merili mõlemad rääkisid, et on näinud filmi "I am Legend" Will Smithiga peaosas, ma siis mõtlesin, et minagi ei saa halvem olla - niisiis panin laupäeva õhtul filmi tõmbama ja tänaseks oligi film olemas ja isegi üsna hea kvaliteediga, mis on netist tõmmatud filmide puhul suur pluss.
Filmist siis nii palju, et see oli üle pika aja üks selliseid filme, mis pani kaasa elama, mingis mõttes, ja paaril korral oleks isegi pisara silmanurgast välja pigistanud, no tegelikult pigistaski, kuid õnneks keegi seda ei näinud. Film ise oli kergelt ulmekas, kuid haarav ja mr.Smith sai oma osaga jällegi suurepäraselt hakkama. Kiiresti edasi minev ja mõne kohapeale on isegi natuke huumorit lisatud, mis teeb asja veel ilusamaks, kuid filmi point paneb küll pikalt järele mõtlema - kas ongi inimkonna/maailma lõpp nii lähedal?Isiklikult siiralt loodan, et ei ole, sest mul on veel palju plaane kuhu minna, mida/keda näha.
Kui film sai vaadatud, siis hakkasin netist teatud videosid vaatama (PS! mitte pornot - not my cup of tea), Piia teab, millest ma räägin - tervisi sullegi! Suht masendav nõnda päevad läbi netist videosid vaadata, selline tunne nagu endal ei olekski elu - siinkohal räägin endast - ja mõnikord isegi tundub, et ei olegi, kuid selles saan ainult iseennast süüdistada.
Aitab nurisemisest! Päeva jooksul tuli hetk, kui mõtlesin, et aitab netis istumisest - otsustasin koristama hakata. Ühikas on hea koristada, sest siin on kõik korras alati. Muidugi on ka selliseid kordi, kui asi kipub veidi käest ära minema, kuid need on andestatavad.
Õhtul läksin siis jalutama, suht tüütu päev läbi ainult toas istuda, ja ilm oli ka ilus - selga taevas ja isegi kuu paistus, noorkuu küll, kuid ilus ikkagi. Tänu selgele taevale ja heale mõttele, et välja minna, nägin üle pika-pika aja VIRMALISI. Kui ma ei eksi, siis viimati nägin aastal 2003, kuid see ei ole oluline. See oli selline vaatepilt, mis tõi naeratuse näole ja isegi hea tuju. Ning see hetk, kui nägin neid värvi taevas lainetamas tegi seest kohe õõnsaks. Need ei olnud küll kõigis värvis, ainult roheline ja valge, või siis heleroheline, kuid ilus oli ikkagi.
Ning üle pika aja sain taas ühe mõnusa kallistuse, sest Piret (K.) jõudis ka lõpuks siia.
Järgmise korrani siis.
Subscribe to:
Posts (Atom)
